Minu kahejapoolenädalane puhkus on nüüdseks läbi. Õieti saabusin juba teisip õhtul tagasi kodumaale ning kolmapäevast olen jälle kooli lainel tagasi. Õnneks vahepeal midagi väga olulist ei toimunud ning hullult maha pole teistest jäänud. Paar tööd vaja teha järgi ja asi korras.
Aga nüüd reisist endast. Käisin Hispaanias koos tädi perega. Nimelt töötab seal mu tädi mees ning sõitsime talle külla. Ühe aasta elas kogu nende pere Hispaanias, kuid see aasta tulid teised tagasi Eestisse, ainult tädi mees jäi sinna.
Elasime Loode-Hispaanias, Galicia piirkonnas. Seal on sügiseti enamasti üsna vihmane ning niiske, kuid mõni aasta võib olla ka päikesepaisteline ja soe ilm. Seetõttu polnud mul ka õieti aimu mida kaasa võtta ning viimaks võtsin kaasa nii bikiinid kui ka talvejope 😀 Õnneks meil vedas ning jopet vaja ei läinud. Ilm oli väga mõnus, temperatuur 20 kraadi ringis, päikese käes rohkemgi. Sai ilma nautida, ümbrust uurida ja ookeani ääres päikest võtta. Vesi oli kahjuks jääkülm ning kannatas ainult jalgupidi veidi sulistada.
Käisime täditütrega erinevates linnades, kus nad Hispaanias elades käinud olid. Näiteks näitas oma kooli, maju, kus nad varem elanud olid jne. Käisime ka Santiagos, mis on tuntud palverännakute sihtpunkt. Linn oli tõesti kirikuid täis ning igas ühes sisse piiludes toimus jumalateenistus.
Hispaanias on see naljakas, et pea kõik poed pannakse u kell 2 päeval kinni ning avatakse jälle kell 5 õhtul. Ehk toimub nn siesta. Seetõttu pidime me mõnda teise linna minnes mõnel hommikul panema omale äratuse ning hakkama juba u kell 9 hommikul minema, et jõuaks natuke ringi ka vaadata enne kui linn välja sureb. Kui poed pannakse kinni, avatakse aga kohvikud ning on aeg söögiks. Söögiga on ka nii, et kui päeval õigel ajal ei söö, siis enne kella 8 õhtul midagi väga süüa enam ei pakutagi. Hispaanias on rohkelt väikeseid pagarikohvikuid, mis pakuvad erinevaid saiakesi ja pirukaid. Neist külastasime me pea iga päev ning käisime ka paljudes erinevates restoranides. Sain proovida nt kaheksajalgu, kalmaare, karpe ja paellat, lisaks kartuliomletti jm hispaania köögi toite. Kuna portsud olid üsna suured, siis juhtus pea iga kord nii, et tellitud sai liiga palju ning kõhud olid pidevalt heast ja paremast punnis 😀 Võib öelda et meie põhitegevus oligi söömine, lihtsalt nii palju oli, mida proovida. Ahjaa, kastaneid sain ka proovida. Neid küpsetati ja müüdi väga paljudel tänavatel. Needki olid väga head, kahju, et Eestis kastanid mürgised on.
Paar korda nädalas toimus kohalik turg, pool linna täitus müüjatega ning osta sai pea kõike. Palju oli hiina kaupa, müüdi ka puuvilju, juustu ja liha. Müüjad olid väga sõbralikud ja jagasid kõigile hea meelega juustu ja vorsti maitsta ning polnud sugugi pahased kui ei otsusta siiski neilt osta.
Käisime ka mõnedel tädimehe töökaaslastel külas, nende seas oli inimesi pea igalt poolt Euroopast. Lisaks külastasime ka kohalikke hispaanlasi, nimelt tädi pere eelmisi naabreid. Nendeks olid üks vanapaar, kes ei räägi inglise keelt ning ka nende hispaania keel on kohalikus murdes. See oli naljakas, kuna mina sain ainult paarist sõnast nende jutus aru ning ka teised olid nende mõistmisega ikka korralikult hädas. Igatahes hoiatasid nad meil seal ringi jooksvate hiirte eest ning jootsid meile enda tehtud veini ning likööri sisse ning mõne aja pärast lahkusime 😀
Kui olime kaks nädalat Hispaanias veetnud, läksime veel 4 päevaks Portugali. Seal ootas meid aga korralik torm – metsik tuul ning pidev paduvihm. Me ei lasknud end sellest aga heidutada ning käisime vihmahoogude vahepeal linnades ringi. Nägime vanimat Portugali ülikooli, Coimbra Ülikooli ja Conimbrigas 2000 aastat tagasi asunud Rooma linna, millest olid järgi vaid mõned varemed ning mosaiikpõrandad.
Viimase päeva veetsime Portos, mis on Portugalis suuruselt teine linn. Sinna tahan ma kunagi kindlasti veel tagasi minna. Juba ühe päevaga jõudis see linn oma majade, linna läbiva jõe ja üldilmega mulle muljet avaldada. Porto on aga nii suur linn, et selle avastamiseks on hulgaliselt rohkem aega vaja. Kuna Porto on saanud oma nime seal valmistatava portveini järgi, siis käisime veinimajas seda maitsmas. Oli väga hea. Portveinimajas toimuvad ka ekskursioonid, kus tutvustatakse kuidas veini tehakse, kuid me jõudsime kahjus alles selle lõpuks kohale ning suurt midagi ei kuulnud. Jõudsin siiski näha, kuidas veini suurtes vaatides hoiustatakse, nii et neid alles aastakümmete pärast saaks nautida.
Pilte ka teile:
Masso on kalatehas, mille vastu seal ilmselt protestiti. Tehase ümbruses oli pea igal sammul majadele oli soditud “SOS MASSO” ning keegi oli ühele trepile isegi sellise pildi joonistanud.
Igas suuremas poes müüdi selliseid lihakäntsakaid. Ilmselt on neil nende järamiseks mingi päha välja mõeldud. Muidu ma küll ei kujuta ette , kes sellise juraks omale ostaks.
Portugal:
Beauteousness 